Sest olgem ausad… igas peres tuleb ette hetki, kus tundub, et räägite partneri ja lastega justkui täiesti erinevates keeltes. Sina räägid eesti keelt, teine vastab emotsioonide keeles ja keegi kolmas kasutab ainult silmapööritust. Tõlget ei ole kuskilt võtta.
Pereteraapia ei otsi süüdlast ega „paranda“ kedagi – siin ei jagata hindeid ega kirjutata kellelegi kodutööd teemal „kuidas olla parem pereliige“. Ja mis kõige olulisem – pereterapeut ei õpeta teid, kuidas elada. Ausõna. (Kuigi vahel võib tunduda, et keegi võiks anda väikese kasutusjuhendi.)
Selle asemel aitab terapeut vestlust suunata nii, et igaühel oleks ruumi oma mõtteid ja tundeid väljendada – ka neil, kes tavaliselt ütlevad „pole midagi“ või „kõik on hästi“. Sageli selgub juba protsessi käigus, et ka keeruliste olukordade taga on tegelikult väga inimlik soov: olla märgatud, mõistetud, hoitud ja armastatud.