Kasutades eestlastele omast suitsusauna metafoori, püüan pisutki sellesse selgust tuua.
Saunamees või -naine kütab sauna mõnusalt soojaks, pühib põranda, paneb vihad likku, et saunaline tunneks ennast saunas hästi. Samuti loob ka superviisor ruumi, kus grupiliige tunneb ennast turvaliselt, et saada selgust mõnele küsimusele või probleemile ja jagada oma tööalaseid mõtteid uue vaate saamiseks.
Saunalaval saab mõnikord mõne raske teema nagu iseenesest hingelt ära rääkida, kuna hämar ruum, mõnus soojus ja intiimne õhkkond annavad selleks hea võimaluse. Supervisiooniprotsessis tekib usalduslik ja hinnanguvaba õhkkond, kus oma mõtete jagamisel saad ära kuulatud, mõistetud ja tänu sellele jõuad uue taipamise või sisemise selguseni.
Kui soovid saunas vihelda, et kondid veelgi pehmemaks saaksid, siis supervisioonis on vihtlemise sünonüümiks grupiliikmete täpsustavad küsimused ja toetav tagasiside endast paremaks arusaamiseks.
Nii saunas kui ka supervisioonis käimine on vabatahtlik. Ja ometi kasulik!