Kolleeg tuleb pärast lähedase kaotust tööle tagasi. Hommikul öeldakse talle vaikselt kaastunne, keegi kallistab ja keegi ei oska midagi öelda. Mõne päeva pärast jätkub töö justkui tavapäraselt. Koosolekud, tähtjad ja kirjad ei jää ootama. Kuid inimese enda elu ei ole veel endisesse rütmi tagasi jõudnud.
Tööle naasmine ei tähenda, et lein oleks lõppenud. Mõnele inimesele pakub töö tuttavat rutiini ja võimalust suunata tähelepanu mõneks ajaks mujale. Teisele võib tööpäev olla väga koormav, sest keskendumine on raskendatud, väsimus suurem ning tunded võivad esile kerkida ootamatult.
Lein ei kulge sirgjooneliselt. Ühel päeval võib inimene töötada tavapäraselt, suhelda kolleegidega ja isegi naerda. Järgmisel päeval võib mõni mälestus, küsimus või tähtpäev tuua kaotuse taas väga lähedale. See ei tähenda, et inimene oleks muutunud ebastabiilseks või liiguks oma leinas tagasi. Lein lihtsalt tuleb ja läheb omas rütmis.
Juht ei pea olema leinanõustaja ega teadma täpselt, mida öelda. Oluline on märgata inimest ja küsida, millist tuge ta vajab. Näiteks: „Kuidas sa soovid, et me sellest tööl räägiksime?“ või „Kas praeguses töökorralduses on midagi, mida saaksime ajutiselt muuta?“
Võimaluse korral võivad aidata paindlikum tööaeg, ajutiselt väiksem töökoormus, mõne ülesande ümberjagamine või võimalus teha pause. Kõik inimesed ei vaja aga sama lahendust. Mõni soovib töötada tavapärases rütmis, teine vajab rohkem aega ja ruumi. Seetõttu on parem mitte otsustada inimese eest, vaid leppida sobivad lahendused temaga kokku.
Ühest vestlusest ei pruugi piisata. Vahetult pärast kaotust võib inimesel olla raske oma vajadusi hinnata. Mõne aja pärast võivad need olla muutunud. Seepärast võiks juht hiljem uuesti küsida, kuidas töötajal läheb ja kas senised kokkulepped veel toetavad teda.
Leinava inimese toetamine töökohal ei nõua suuri lahendusi. Kõige olulisem võib olla see, et tema kaotust ei unustataks pärast esimesi päevi ning tal oleks võimalik oma vajadustest rääkida ka siis, kui teiste jaoks on tööelu juba tavapärasesse rütmi naasnud.
