Mäletan lapsepõlvest muinasjuttu isast, kes õpetas oma poegi ühte hoidma.
Isa võttis haokubust ühe oksakese ja murdis selle kergesti pooleks. Seejärel näitas ta poegadele tervet haokubu. Seda ei suutnud pooleks murda ei isa ega pojad.
Muinasjutu sõnum oli selge: üksikuna oleme nõrgad, koos tugevad ja võitmatud.
See on ilus ja võimas metafoor. Ühtehoidmine, perekondlik kuuluvus ja teadmine, et me ei ole üksi, on inimese elus väga olulised. Nüüd olen hakanud mõtlema, kas sellel lool võib olla ka teine külg.
Kas koos olemine tähendab alati ühte moodi olemist?
Olen saanud oma lapsepõlvekodust kaasa tõekspidamise, et ühe pere lapsed, õed ja vennad, peaksid omavahel hästi läbi saama.
Loomulikult oli ka meie peres laste vahel arusaamatusi, konflikte ja mõõduvõtmist. See kõik käib kasvamise juurde. Kuid mulle on meelde jäänud vanemate soov, et konfliktid võimalikult kiiresti lõppeksid:
„Leppige nüüd ära!“
„Ärge omavahel enam kakelge!“
Vanemate soovi järgi oleksime justkui pidanud olema ühel arvamusel ja mõtlema ühtemoodi.
Täna küsin endalt: aga kuidas oleksime saanud siis leida omaenda mina?
Kuidas avastada, mis mulle meeldib? Mida mina soovin? Millised on minu vajadused? Milline inimene olen mina, isegi siis, kui see erineb minu õest, vennast või vanematest?
Pereteraapia vaatenurgast ei tähenda lähedus seda, et pereliikmed peavad olema alati ühel arvamusel. Vastupidi, terve ja rikastav suhe võimaldab erinevust.
Ma võin armastada oma õde või venda ja samal ajal olla temaga eriarvamusel.
Ma võin hoolida oma vanematest ja samal ajal teha teistsuguseid valikuid.
Ma võin kuuluda oma perekonda, ilma et peaksin alati mõtlema, tundma või käituma samamoodi nagu teised.
Seda võiks nimetada mina eristumiseks: võimeks jääda iseendaks ka lähedastes suhetes.
Mina eristumine ei tähenda eemaldumist, külmust ega isekust. See tähendab võimet hoida korraga kahte olulist asja: sidet teiste pereliikmetega ja sidet iseendaga.
Mida anname edasi järgmisele põlvkonnale?
Kandsin ka mina oma lapsepõlvekodust kaasa saadud „ühtehoidmise tõekspidamise“ oma praegusesse koju. Õpetasin oma lastele, et õe ja vennaga tuleb hästi läbi saada. Et tuleb ära leppida. Et omavahel ei tohi kakelda.
Täna mõistan, et ka mina soovisin oma laste omavahelist rahu rohkem kui nende õigust olla erinevad.
Võib-olla õpetasin neile mõnikord, et oma mina tuleb alla suruda, et säilitada harmooniat. Et venna või õega ühel meelel olemine on olulisem kui küsimus: mida mina tegelikult tunnen ja vajan?
See äratundmine ei tähenda, et minu vanemad oleksid teinud midagi valesti või et mina oleksin oma lapsi valesti armastanud.
Vastupidi.
Nii minu vanemad kui ka mina oleme oma lapsi väga armastanud. Ka uskumust, et lapsed peaksid omavahel hästi läbi saama, antakse sageli edasi just armastusest.
Kuid mõnikord antakse koos armastusega edasi ka uskumusi ja käitumismustreid, mille mõju me hakkame märkama alles hiljem.
Pereteraapias vaatamegi sageli, millised uskumused, reeglid ja suhtemustrid liiguvad põlvkonnast põlvkonda.
Mida me oleme oma vanematelt õppinud?
Millised perereeglid on olnud sõnades välja ütlemata?
Kas meie peres tohtis olla eriarvamusel?
Kas tohtis vihastada?
Kas tohtis öelda „ei“?
Kas tohtis teha teistsuguseid valikuid?
Ja võib-olla kõige olulisem küsimus: kas tohtis jääda iseendaks ka siis, kui teised sellega ei nõustunud?
Haokubu, mis talub erinevust
Muinasjutu metafoor haokubust on endiselt ilus ja võimas. Me vajame üksteist. Me vajame kuuluvust, lähedust ja teadmist, et meie kõrval on inimesed, kellele võime toetuda.
Kuid võib-olla ei pea haokubu tugevus seisnema selles, et kõik oksad on omavahel nii tihedalt seotud, et ükski ei saa liigutada.
Võib-olla on võimalik olla seotud ka nii, et iga oks jääb siiski iseendaks.
Tõeline ühtehoidmine ei pea tähendama, et me kõik mõtleme ühtemoodi.
See võib tähendada hoopis seda, et meie suhe on piisavalt tugev, et taluda erinevust.
Et ma võin öelda:
„Ma armastan sind ja ma ei ole sinuga nõus.“
„Ma hoolin sinust ja mina vajan praegu midagi muud.“
„Ma kuulun siia ja ma mõtlen teistmoodi.“
„Ma võin olla mina ise ja samal ajal olla sinuga suhtes.“
Mina eristumine ei tähenda, et me peame haokubust lahkuma.
See tähendab, et meil võiks olla valik.
Valik olla koos siis, kui me seda soovime.
Ja võimalus eristuda siis, kui seda vajame.
Võib-olla ongi küps ja tugev perekond mitte see, kus kõik on alati ühel meelel, vaid see, kus inimesed saavad olla erinevad, ilma et emotsionaalne side pereliikmete vahel selle tõttu katkeks.
Sest mõnikord ei tee meid tugevaks mitte see, et me hoiame üksteisest kõvasti kinni.
Mõnikord teeb meid tugevaks teadmine, et me võime olla üksteise kõrval, igaüks iseendana.